Miks InkassoAbi teab, et tal õigus on (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi turuanalüüs)

Miks InkassoAbi teab, et tal õigus on (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi turuanalüüs)

  • On 13/02/2017

Me teame, mida me teeme. Päriselt. Oleme ennast põhjalikult kurssi viinud võlaküsimusi reguleeriva õigusega. Hoiame pidevalt silma peal Eesti kohtupraktikal. Paljud meie meeskonnast on endised inkassofirmade töötajad, kes teavad, kuidas inkassofirma köögipool välja näeb ja mis valemiga nõudeid välja mõeldakse (tavaliselt on selleks võlasumma korrutatuna 10-ga).

Aga see ei ole kõik. 2014.a alguses avaldas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium turuuuringu tulemused (uuringuga saad tutvuda siin, selle lühike kokkuvõte on leitav siit). Põhiliselt uuriti seal kiirlaenupakkujaid, aga nendega seoses ka inkassofirmasid, kes kiirlaenupakkujatele teenust osutavad. Need kaks on ideaalsed partnerid – kumbki ei pea paljuks inimeste eksitamist, inimeste teadmatuse ärakasutamist, seaduste rikkumist ning ulmeliselt suurte kunstlike nõuete väljamõtlemist. Just selle uuringu põhjal on riik asunud kiirlaenuturgu järjest enam piirama ning kiirlaenuandjaid korrale kutsuma. Sest pilt, mis uuringust paistis, oli hirmutav.

Inkassofirmadega seoses tahame meie rõhutada seda, et uuring kinnitab tõsiasja – 80-90% ulatuses moodustavad inkassofirmade nõuetest kõrvalnõuded. See tähendab, et inimene, kes laenas 10 eurot, peab inkassofirmale maksma 100 eurot. Ja see on tavaline norm. See info põhineb inkassofirmade enda andmetel. Tõsi, niimoodi selgelt on oma andmeid avaldanud mõned firmad (Lindorff, Castovanni). Teised on leidnud viisi, kuidas ka riigi küsitud andmeid moonutada ja oma tegevust varjata. Nii või teisiti näeme meie oma igapäevases tegevuses, et tavapäraselt ongi inkassofirmade nõuded 10 või isegi 20 kordsed, võrreldes algse põhinõudega.

Uuringust tuleb välja, et riik näeb, et asi on tõsine ja nimetab neid nõudeid „liigkasuvõtjalikeks.“ Riik teab, et põhjus peitub selles, et inimesed ei tea oma õigusi ja ei oska enda eest seista. Riik teab ka seda, et inkassofirmad manipuleerivad nõuetega ja esitavad massiliselt valeandmeid, ka kohtule (rääkimata võlgnikule endale) – on tavaline, et kohtule või võlgnikule esitatavates dokumentides nimetab inkassofirma põhivõlaks mitte üksnes põhivõlga, vaid arvestab sinna salaja sisse ka kõik muud summad, mis ta välja suudab mõelda. Selline petmine tuleb kahjuks välja vaid siis, kui võlgnik ise oskab sellele tähelepanu juhtida. Väga paljudel juhtudel ei saa see aga toimuda juba sel põhjusel, et võlgnik saab teada oma kohtuasjast alles tükk aega hiljem pärast selle toimumist, kui kohtutäitur on konto arestinud. Tagaseljaotsusega lõppevad 84% inkassofirmade kohtumenetlustest. Inkassofirmad kasutavad seda olukorda ära valeandmete esitamiseks ja nõuete kunstlikuks suurendamiseks, mida keegi ei kontrolli. Ja see on väga tõsine probleem.

Omalt poolt teeme me parima, et sellele lokkavale ebaõiglusele vastu seista. Meie meeskond suureneb pidevalt ning suudame järjest suuremal hulgal kliente teenindada. Muide, lisaks klientide teenindusele on kujunenud välja, et tegeleme ka inkassofirmade töötajate koolitamisega;) Praeguseks on juba reegliks kujunenud, et juhime inkassofirmade tähelepanu seadustele ja kohtupraktikale, mida nad peavad arvestama, kuid millest nemad (või nende juristid) kuulnudki ei ole. Ükskõik mis firmaga on tegemist, aktiivne võhik suudab igal pool kaose korraldada. Inkassofirma ei ole siin erand. Kui nii edasi läheb, peame hakkama ise esitama inkassofirmadele koolitusarveid. Tark, haritud töötaja võiks olla iga firma huvi. Ka inkassofirma.

P.S. Järgmiseks võtame oma luubi alla just selle inkassofirmade poolt valeandmete massilise esitamise kohtule. Karistusseadustik näeb ette vastutuse valeandmete esitamise eest (§ 280) ja kelmuse eest – kasu saamise eesmärgil teisele isikule (võlgnikule) vale ettekujutuse loomine (§ 209).

0 Comments