Postimehe tarbijalisa: InkassoAbi küsimus

Postimehe tarbijalisa: InkassoAbi küsimus

  • On 20/12/2016

Inkassofirmade meetodid inimestelt ebaseaduslikke summasid nõuda on meile teada. Jõulude eel muutusid inkassofirmad aga eriti häbituks. Inimesed hakkasid saama „jõulupakkumisi.“ Näiteks 100 euro võlgnikule teatati, et ta ei peagi maksma 2000 nagu temalt siiani nõutud on, vaid jõulupühade vaimus tuleb tasuda vaid 300 eurot, pakkumine kehtib ainult temale ja ainult täna.

Selline inimeste lollitamine ja eksitamine pühade vaimus ületab juba igasuguse hea maitse piiri. Seadusest tulenevalt ei ole 100 euro võlgnik mitte mingil juhul kohustatud tasuma 2000 eurot ja väga vaieldav on, kas ka 300 eurot oleks põhjendatud. Väga näotu võte inkassofirmade poolt.

Pöördusime sellise teemaga Postimehe poole, et lehe tarbijalisas ka kõiki teisi inimesi sellisest inkassofirmade räpasest petmisevõttest teavitada. Juhtus aga selline kummaline asi, et tarbijate teavitamise asemel avaldas ajaleht hoopis inkassofirmade kriitika meie kohta. Ja loomulikult ei saagi see olla ilus – me ju segame inkassofirmade ebaseaduslikku äri. Kuna ajalehe artikkel sisaldas palju vigu ja kallutatud infot, siis esitame siin omad seisukohad neile.

Inkassofirmad on artiklis rõhutanud, et aegumine ei tähenda mitte midagi, see nende tegevust ei mõjuta ja inimene peab ikka maksma. See on lausvale. Aegunud nõuet ei pea ühelgi juhul maksma. Aegunud nõuet ei saa sisse nõuda ei inkassofirma, kohus ega ka keegi teine.

Seadus ütleb selgesõnaliselt, et seaduses sätestatud tähtaja jooksul aegub õigus nõuda teiselt isikult kohustuse täitmist (TsÜS § 142 lg 1). Pange tähele – aegub õigus nõuda. See tähendab, et pärast teatud tähtaja möödumist ei ole enam õigust nõuda.

Inkassofirmad ütlevad selle peale, et ega kirjade saatmine keelatud ei ole. Muidugi ei ole. Aga ega asi ole ju selles, ega ju. Inkassofirmad ei kirjuta lihtsalt kirju, nad ähvardavad, terroriseerivad, eksitavad, korraldavad laimukampaaniaid ja häbiposti panekuid, helistavad sugulastele. Sulaselgelt petavad inimesi (loovad valeettekujutusi) läbi oma kampaaniate ja tegevuste. Selline tegevus on selgelt seadusega vastuolus.

Veel kirjutavad inkassofirmad, et me teame, et on aegunud, me teame, et inimene maksma ei pea, aga mis siis, me kirjutame nii sama edasi. Andke andeks, aga kui rumal peab üks inimene (või firma) olema, kelle tegevus toetub sellisele põhjendusele. Tavapäraselt peetakse sellist inimest, kes teab ette, et tema tegevus on mõttetu ja soovitud tulemust ei too, kuid ikkagi teeb seda, ohmuks.

Artiklis on Eesti võlausaldajate liidu tegevjuht Marie Rosin öelnud, et „kuna Julianus on võlausaldajate esindaja, siis ei ole nad neid nõudeid õhust välja mõelnud, vaid nõuavad võlgnevusi sisse oma klientide poolt edastatud andmete põhjal.“ Loomulikult on see ju lausvale. Olukorrad, kus inkassofirmad võtavad nõudeid õhust, on reegel, mitte erand. Ühelgi seaduslikul viisil ei muutu nõuded 10 või 20 kordseks. Need numbrid on õhust võetud.

Eesti võlausaldajate liit on üldse üks omamoodi kummaline moodustis. Pealt paistab, et nad ajavad nagu õiget asja, tegelikult ei erine nad millegi poolest ebaseaduslikke nõudeid esitavatest inkassofirmadest. Muuseas ei kohku nad tagasi ka seaduserikkumise eest. Meil on selged dokumendid (Andmekaitse Inspektsiooni seisukoht), et võlausaldajate liit rikub oma tegevuses isikuandmete kaitse seadust.

Meil on ka arvukaid näiteid sellest, kuidas nad ei oska ei nõudeid esitada, põhjendada ega tõendada. Võlausaldajate liit eelistab seaduslikule tegevusele avalikku laimamist. Rosin on ise oma kodulehel kinnitanud, et nad ei saa oma alusetuid nõudeid meie käest kätte, sest me oleme liiga professionaalsed. See on loomulikult tunnustus meie tegevusele:) Aga ikkagi, isegi võlausaldajate enda ebaprofessionaalsus või jõuetus ei õigusta ühelgi juhul seaduste rikkumist ja avalikku laimamist. Sellele järgneb vastutus.

Ei ole erand vaid reegel, et inkassofirmad ei suuda, ei oska või ei taha oma nõudeid põhjendada. Neile sobib pigemini laimamine, terroriseerimine, petmine ja survestamine. Neid võtteid valdavad nad paremini. See aga tähendab automaatselt seda, et kõik nende peetavad registrid – Taust, Inforegister jne – kajastavad tegelikkuses kontrollimata valeandmeid. See on fakt.

Justiitsministeeriumi eraõiguse talituse juhataja Indrek Niklus on artiklis toonud välja mitu seadusesätet, kuidas vaidlusi lahendada ja võlgnevusi likvideerida – näiteks vastuväiteid inkassofirmadele esitades. Kõik on ju õige, aga paraku vaid teoreetiliselt. Kõik toimiks, kui inkassofirmad tegutseks seadus järgides ja eetiliselt. Tegelik pilt on kahjuks teine ja ilmselt härra ametnikul ei ole sellest mingisugust ettekujutust. Inkassofirmad on jõupositsioonil, neil on mugavam ja lihtsam inimesi ähvardada ja laimata. Läbirääkimistesse nad ei tule ja oma nõuet nad tihti ei tõenda. Justiitsministeeriumi ametnikule on see ilmselt kõik teadmata.

Kokkuvõtteks, proovisime parimat (inimeste teadlikkuse tõstmist), aga välja kukkus nagu alati;) – inimeste teavitamise ja hoiatamise asemel saime ise hurjutada. Põhjus on siin arusaadav – avalikkus ei ole valmis tunnistama, et ka inkassofirmad võivad eksida. Enne meie tulekut on inkassofirmadel olnud vabad käed turul laamendada nii nagu oskavad – keegi neid ju ei kontrolli ja kellegi ees nad ei vastuta. Meie jõudsime siia alles hiljuti. Andke meile natuke aega ja varuge kannatust – see pilt muutub peagi.

0 Comments